Mida teha, et hambad oleks terved?

Rutiinses hambakontrollis käib keskmine inimene korra või kaks aastas ning aeg-ajalt tuleb ette ka hammaste aukude parandamist. See on üsna tavaline ning teada-tuntud raviprotseduur, mida hambaarsti juures kogetakse. Vähem on teada aga muus ravivõimalused, mida hambaarsti juures pakutakse.

Üheks selliseks teenuseks on igemehaiguste ravi. Reeglina pööravad inimesed tähelepanu hammaste korrashoiule ning pöörduvad hambaarsti juurde alles siis, kui hambasse on tekkinud auk ning hammas valutama hakkab. Igemete tervishoiule pööratakse seevastu aga oluliselt vähem tähelepanu. Kui just midagi väga hullusti ei valuta, siis arvatakse, et kõik on korras. Igemehaigus võib hambaarsti juures välja tulla patsiendile täieliku üllatusena, sest selle näol on tegemist koroonilise haigusega, mis kulgeb tihtilugu ilma valu põhjustamata ning seetõttu jääb ka tähelepanuta.

Kõige tüüpilisemaks igemehaiguseks on igemepõletik ehk gingiviit, mis võib edasi areneda paradontiidiks ning lõppeda lausa hammaste väljakukkumisega. Need haigused tekivad siis, kui tasakaal heade ja halbade pakterite vahel suus nihkub ning tekib põletik hamba ja igeme vahele, mis põhjustab selle, et hambad hakkavad igeme küljes liikuma. See aga omakorda põhjustab veelg i suurema põletiku ning sedasi see haigus muudkui progresseerub. Erandjuhtudel võib neid haigusti põhjustada ka organismis nõrgestatud kaitsemehhanism nagu näiteks rasedus või HIV. Igemehaigusest annab reeglina märku igemete veritsemine hammaste harjamisel või kergel puudutamisel ning see peaks olema kindlasti vihje, et aeg on külastada hambaarsti.  Samuti tuleks olla tähelepanelik siis, kui igemed on muutnud oma värvi. Terved igemed peaksid olema korallroosad, kuid haiguslike protsesside korral võivad need muutuda erkpunaseks või lausa sinakaspunaseks.

Igemehaiguste raviks piidab tavaliselt hambakatu ning hambakivi hoolikast eemaldamisest sellega põletikutekitajatest vabanedes. Selleks võib hambaarst kasutada ultraheliinstrumente, eelmadada katu ja hambakivi käsitsi või soodapesu abil. Haiguse väga ägeda kulu puhul tuleb aga arvestada ka võimalusega, et hambaarst võib olla sunnitud mõne hamba ka eemaldama.

Teiseks tõsisemaks hambaravijuhtumiks võib olla see, kui hammas on löögi või mõne muu trauma järgselt eemaldunud ning vajab asendamist või on tegu niivõrd katkise väa suures ulatuses kahjustatud hambaga.  Kui hammast enam ravida pole võimalik, siis tuleb see välja tõmmata ning asendada hammas implantaadiga. Selline ravimeetod on küll kulukas, kuid võimaldab taastada hammaste seisukorra võimalikult originaalilähedaselt. Kui hammas on aga näiteks välja löödud, siis on ideaalsetes oludes võimalik hammas ka tagasi istutada. Selleks peab aga suust eemaldunud hammas olema terve ning kindlasti ka kliendil alles. Protseduur ise on keerukas ning aeganõudev, kuid tulemus seevastu seda väärt.

Hambaimplantaat on reeglina valmistatud titaanist, mis on tänapäeval teadaolevatest materjalidest kõige koesõbralikum ning põhjustab kõige vähem tüsistusi. Implantaadi paigaldamise portseduur on kiire ja valutu ning kestab keskmiselt 45 minutit ühe hamba kohta. Implantaadi eeliseks on see, et selle kasutamine aitab vältida ebamugavate hambaproteeside ja hambasildade kasutamist ning see näeb välja ka loomulikum, kui teised viisid hammaste asendamiseks.